Reisitrajektoor kaardil


Maikuus algab Vana-Võromaa maitsete aasta – Maaeluministeerium on andnud aastaks 2019 Vana-Võromaale Eesti toidupiirkonna tiitli. See annab võimaluse teha kuuldavaks oluline sõnum: siin kandis tehtud toit on kvaliteetne ja maitsev ning kõige paremini mekib see veel kohapealses õhustikus.
Heast ja puhtast söögist on Vana-Võromaal alati lugu peetud. Kohaliku ettevõtluse turgutamiseks, koostöö soodustamiseks ja piirkonna eripära esiletoomiseks kutsuti ligi kümme aastat tagasi ellu toiduvõrgustik ja kohaliku toidu kaubamärk UMA MEKK. See oli üks esimesi sellelaadseid kohaliku toidu märgiseid Eestis. Kaubamärki UMA MEKK kannab 2019. aasta aprilli seisuga üle 220 tooraine, toidutoote ning ligi 80 menüüd ja rooga ligi sajalt ettevõttelt.


Päris õiged ja head Vana-Võromaa toidud on ise tehtud, umatettü – nõnda nagu emad ja vanaemad on teinud. Kraam, millest süüa tehakse, pärineb kas oma majapidamisest või kohalikelt inimestelt lähiümbruse taludest ja väikeettevõtetest. Nii saab kindel olla, et söögil on eriline maitse ehk uma mekk.


Vana-Võromaal hoitakse au sees vanu tavasid, aga tervitatakse ka kasulikke uuendusi. Praegusajal süüakse üle Eesti enam-vähem ühtemoodi. Endisajast on aga teada mitmeid ainult Võrumaale ja laiemalt Lõuna-Eestile omaseid toite, mida mujal Eestis ei tuntud. Näiteks on kohupiim Lõuna-Eesti toit, mis on siit üle kogu Eesti levinud. Sõira tehti vanasti ainult Seto- ja Võrumaal ning Lätis. Praeguseks ongi Vana-Võromaa ja Setomaa sõirategijad seljad kokku pannud ja taotlevad oma sõirale Euroopa Liidu kaitstud geograafilist tähist. Liha saunas suitsutamine on samuti Lõuna-Eesti komme, mis koos suitsusaunakombestikuga on kantud UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Et tatart, kanepit ja läätsi kasvatati eelkõige Lõuna-Eestis, siis on siin tavalised olnud tatrapuder, läätseroog ja kanepitoidud. Ainult Lõuna-Eestis hautati kapsaid tangudega paksuks pudruks (nn paksud kapsad) ning tehti oa- ja herneputru (tamp).


Peale oma toitude on võrokestel omad kombed, mis käivad söögivalmistamise ja -pakkumise ning söömise juurde.
Vanadest kohalikest tavadest lähtudes oleme kokku pannud tänapäeva Võrumaa köögi teejuhi:
1. Süüa tehakse ise ja kohalikust kvaliteetsest toidukaubast, toetades nõnda kohalikku toidutootjat.
2. Võrokene pakub teistele seda, mida ise sööb.
3. Võrokeste söögid on lihtsad, odavad ja näevad head välja. Igal söögil on oma isikupärane maitse.
4. Võru söögikord arvestab aastaajaga ja kohalike söögikommetega.
5. Söögitarkust antakse edasi põlvest põlve, lapsed on söögitegemisse kaasatud.
6. Võrokesed on alalhoidlikud ja ettenägelikud, sestap säilitatakse saaki ületalve nii uusi kui vanu meetodeid järgides. Söögikraami kuivatatakse, hapendatakse, soolatakse, suitsutatakse, tehakse purki ja hoiustatakse keldrites.
7. Võrokeste söökidel on võrukeelsed nimed.
8. Võrokestele meeldib söögitegemiseks aega võtta ja mõnuga vaaritada.
9. Külalised kutsutakse tuppa ja neil ei lasta tühja kõhuga ära minna. Külla ei mind tühjade kätega, vaid võetakse oma söögikraami kaasa.
10. Söömise juures tuleb meeles pidada, et nõud tühjaks söödaks. Võrokesed ütlevad: „Ku kõik perä är süvväs, tulõ hummõn hää ilm!”



$("#setStart").fancybox({ 'modal' : true });