Vana-Võromaa suitsusaun

2014. aastal kanti UNESCO maailma vaimse kultuuripärandi esindusnimistusse Võrumaa suitsusaunakombestik. Suitsusaun, lõunaeesti keeles savvusann, on tänapäevalgi Vanal Võromaal ja Setomaal maamajapidamistes kasutuses. Suitsusaun on tuntud eelkõige pesemise kohana. Vähem on teada suitsusaunaga kaasnev kombestik ja uskumused. Saun on sageli pigem tervendaja ja hingepide. Suitsusaun on elustiil.

Suitsusauna nimetusest tulenevalt arvatakse, et suitsusaunas istutakse suitsu sees. Tegelikult on suitsusaun ainult kütmise ajal suitsune, sest hoonel pole korstent ja suits pääseb välja läbi katuse- ning seinapragude, läbi avatud tuulutusava ehk paja. Kui kütmine on lõpetatud ‒ puud on põlenud ja söed hõõgumas, ‒ tuulutatakse suitsusauna veel tund-poolteist, et suitsulõhn lahtuks ja õhk saaks puhtaks. Hästi köetud suitsusaunas on suitsu lõhna küll tunda, kuid silma ega suhu ving ei kipu.
Suitsusauna kütmine on omaette teadus. Kütta tuleb kaua: olenevalt sauna suurusest 4‒5 tundi suvel, aga 8‒10 tundi talvel. Hoolega tuleb jälgida, et leek ei tõuseks läbi kerisekivide: hooletu kütmisega põleb kogu suitsusaun kergesti ja kiiresti maha. Tulel ei tohi samas lasta päris ära kustuda, see võib põhjustada hiljem saunalistele vingu. Tuld tuleb hoida, saunaga tegeleda, siis saab hea sauna. Seepärast on saunapäev alati tähendanud kodus püsimist ja koduseid töid.

Traditsiooniliselt on saunapäevaks laupäev, aga sauna köetakse ka siis, kui seda tarvis on: raske töönädala lõpetuseks või enne suuri pühi. Üldjuhul käib saunas terve pere koos. Suitsusauna kuumus püsib kaua ja saab saunas käia mitu seltsi inimesi. Vanasti jagati saunaõhtut naabritega, kaasajal kutsutakse külalisi: pole ju mõtet lasta leilil raisku minna. Setomaal olid tavapärased külasaunad, mida peremehed või -naised kordamööda kütsid ja kus pered järgemööda ühel õhtul saunas käisid.

Suitsusaunadega pered oskavad lugu pidada saunaga seonduvatest rituaalidest. Leili võtakse rahulikult, viheldakse mõnuga, vahepeal jahutatakse end tiigivees või väljas istudes. Üks mõnus saunaskäik võib võtta mitu tundi. Traditsioonilises suitsusaunas pole veevärki ega kasutata pesuvahendeid: leil ja vihtlemine löövad higi ja mustuse kehast välja, tiigis või kausis saab higi maha loputada. Enamat polegi vaja, ihu jääb pehme ja puhas. Tõsi, juustesse jääb suitsusauna mõnus lõhn veel kauaks külge.

Kuidas aga suitsusaunale endale see õige mekk manu saada? Selleks tuleb saunas vähemalt paar korda aastas liha suitsutada. Suitsusaunas liha suitsutamine on veel keerulisem ja kordades aeganõudvam ettevõtmine kui leilisauna kütmine. Neid, kellel veel lihasuitsutamise kunst selge, on väga vähe alles. Vanasti muidugi suitsus liha iga pere suitsusaunas. Varemal ajal oli saunal veel teisigi olulisi funktsioone: saunas elati, kui taluhooned alles valmisid, saunas sünnitati, saunas raviti ja sealt lahkuti teise ilma.

Ehkki moodsal elul on palju mugavusi, on suitsusaun paljudes Vana-Võromaa ja Setomaa taludes endiselt aukohal. Elu ilma suitsusaunata ei kujuta siinne rahvas lihtsalt ette. Tule ja proovi järgi! Kerget lõunõt!

Seto leelo

2009. aastal kanti seto leelo – setode mitmehäälne laulmistava ‒ UNESCO maailma vaimse kultuuripärandi esindusnimistusse kui kaitset ja säilitamist vajav kultuuritraditsioon. Seto leelo on laulukultuur, aga mitte ainult: leelos peegelduvad setode ajalugu, tõekspidamised, uskumused, kombestik, hirmud ja lootused, keel ja hingelaad.

Seto leelo meenutab veidi eestlaste regilaulu, aga on siiski küllalt omamoodi. Seto leelot lauldakse peamiselt mitmekesi ja mitmehäälsena: eestlaulja ütleb ühe värsirea eest, koor kordab järgi. Koori mitmehäälsuse põhitunnus on koori põhipartii (torrõ) ja kõrgema soleeriva hääle ehk killõ kooskõla. Kuna aga kooris ei laula tavaliselt koolitatud koorilauljad, vaid naised, kes sageli nootigi ei tunne, siis varieerub ka torrõ põhimeloodia üsna tugevalt. Koolitatud kõrvaga kuulajale võib see vahel raske kuulata olla, kuid setod ise on sellist kõlapilti just õigeks pidanud. Eriti teistsugusena (võib isegi tunduda, et lauldakse „mööda“, ehkki see tegelikult nii ei ole) kõlab nn vana helilaad, mida tänapäeval on harva kuulda.

Seto leelo puhul võib öelda, et sõnum on olulisem kui meloodia. Heaks lauljaks ei peeta mitte niivõrd kauni häälega lauljat (v.a killõ-laulja, kes peab kindlasti väga hea viisipidaja olema), kui hea sõnaseadmisoskusega ja suure värsitagavaraga eeslauljat, kes oskab kohapeal improviseerida, vastavalt olukorrale. Juba setokeelne sõna eeslaulja kohta – sõnoline, iistütleja – viitab sõna tähtsusele. Paljud eestütlejad tõepoolest „ütlevad“ värsirea, mitte ei laula – koor on see, kes viisi üles võtab ja seda hoiab. Eriti head sõnaseadjat ja värsiteadlikku eestütlejat nimetatakse lauluemaks. Kõige kuulsamad lauluemad on olnud Vabarna Anne ja Hilana Taarka, aga on väga palju ka neid, kellest me enam midagi ei tea. Muide, ehkki valdavalt laulavad koorides ikka naised, oskavad ka seto mehed leelot laulda, neil on omad koorid.

Vanasti saatis laul kogu elu, kõiki tegevusi, kõiki rituaale. Setod olid 20. sajandi esimeste kümnenditeni valdavalt kirjaoskamatud: kõik tarkused ja jutud anti järeltulevale põlvele edasi suuliselt, sageli lauldes. Lauluga mindi põllule ja loomi talitama, karja ja kiigele, pittu ja koju. Lauluga kutsuti pulma, lauluga pandi noorik mehele ja lauluga (itkuga) meenutati haual uinunud lähedast.

Setodel on ka palju jutustavaid laule. Need on nagu muinasjutud, vahel ka mõistujutud, ainult laulu vormis. Setodel on isegi eepos lauluvormis! Eepos sündis 1920. aastatel, kui Setomaa sai iseseisvunud Eesti riigi osaks ja Eesti soost rahvaluuleuurija Paulopriit Voolaine leidis, et setodel võiks oma eepos olla. Eepose kondikava mõtles Voolaine ise välja, sisu palus aga luua kuulsal lauluemal Anne Vabarnal. Nõnda sündiski seto eepos „Peko“, mis keskendub nimikangelase Peko – vägimehe, talumehe, jahimehe, kuninga ja prohveti ‒ eluloole. Kuna Anne Vabarna oli kirjaoskamatu, pani lauldud värsid kirja tema poeg. Kokku sai kirja ligikaudu 8000 värssi.

Tänapäeval setod enam igapäevaselt ei laula. Valdavalt kõlab seto leelo nüüd lavalaudadel, kuid ka kohalikel pidudel: kirmaskitel, Kuningriigipäeval ja ja teistel sündmustel. Seto leelokoori saab esinema kutsuda ja seda võimalust tasub kasutada: koos lauluga saate kaasa ülevaate seto erilistest rahvariietest ja uhketest hõbeehetest.