Suure Muna kohvik hellitab maitsete ja muhedusega

Nelja aasta eest Munamäe jalamile Suure Muna kohvikut looma hakates hüppasid tegijad pea ees tundmatusse. Upu või uju! Ja just siis, kui oli selge, et juba kroolitakse täitsa vabalt, tuli viiruseaeg.

Praegu annavad kevadel kogu maailma raputanud viirusest Võrumaal Suure Muna kohvikus märku vaid tavapärasest rikkalikumalt esindatud desinfitseerimisvahendipudelikesed ning piinlikult läikima nühitud pitsilise mustriga lauad. Põrandatest, ustest ja akendest kõnelemata. “Kui nüüd pärast viirust esimesed külalised tulid, käis ikka mitu korda peast läbi, et kas oleme ikka piisavalt puhastanud ja nühkinud. Koos tohutu tänutundega, et nad ikkagi tulevad! Oli näha, et inimestel on kodus istumisest villand – iga päev kuulsime häid sõnu ja pärimist, et eks, te jäätegi nüüd lahti ? See on pärast neid koroonakuid nagu töövõit!” jutustab kohviku üks omanikest, Epp. 

Koroonakevadele eelnenud talv lumerohkusega ei hellitanud. See aga tähendab suusamekas tegutsevale kohvikule vaikset aega. “Nii kehva hooaega pole meil varem olnud. Lisaks kaks suurt elektrikatkestust, mis andsid oma põntsu. Siis mõtlesime, et tuleb aprill ja koolivaheaeg, et ehk ikka kannatame sinnani ära. Aga tuli hoopis koroona,” märgib Epp.

Kohvik pani ligi kuuks ajaks oma uksed kinni. Ent püsikulud – raamatupidamine ja prügikonteineri rent ning kõik muu, mis nende kahe vahele jääb, ju ei kao! “Nutnud me koroona pärast küll pole, aga magamata öid on palju. Keegi ju ei teadnud, kui kaua see olukord kestab ja kas sellest üldse on võimalik välja tulla. Me põhiline mure oli, et mis me inimestest saab – meid on ju siin kümmekond. Muidugi käis peast läbi, et kui tulu pole ega tule, peabki tegema karmi otsuse. Aga siis hakkasime arutama, et meil on tuntud koht ja nimi, külalised on rahul, megalahedad töötajad. Et küll me kuidagi sellest ühisest jamast ka välja tuleme,” jutustab Epp.

Keerulisi aegu on kergem seljatada, kui on millegi kallal pusida. Pool muna on ikka parem kui tühi koor – kui kohvik on kinni, tuleb leida mingi muu võimalus mõnusate roogade pakkumiseks. Nii võttis kohvikurahvas ette e-poe loomise. See oli neil ammu plaanis, aga polnud aega. Nüüd oli seda aga rohkem kui küll ja Helina, kohviku teine omanik, tegigi ära! “Ja kohe palju lihtsam on olla, kui mingi kont on hambus – mõtled, kuidas pakkida või mida pakkuda! Muidugi vajab see sissetöötamiseks aega, aga kui esimesed 50 eurot arvele laekus, oli ikka suur kergendus,” jutustab ta.

1. mail sai Suure Muna kohvik nelja-aastaseks. “Tegime sel puhul Facebooki postituse. Ja see, mis seal lahti läks, vaat see ajas nutma. Õnnest nutma – inimesed kirjutasid nii palju ilusat!” on Epp tänulik.

Ropult raske, aga rõõmurikas

Kohvikuomanike vanaemad on õed. Särts ja tegutsemislust ongi nähtavasti suguvõsa esiemadelt päritud. Nende pilt ripub kohvikuseinal – ägedad naised! Nagu nende järeltulijadki.
Või on selle pöörasevõitu kohvikuloo põhjus kohas, kus Suur Muna asub? “Tead, sellega on nii, et tuled siia ja armud. Sellesse kohta ja inimestesse ja ei raatsigi ära minna. Me Ingrid tuli esimesel suvel perega siia sööma ja ära me teda enam ei lasknudki – nüüd särab meil leti taga ja toimetab sotsiaalmeediaga. Ja mu õde Maire, tema on me kindlus ja kalju. Köögis on meil uskumatu tandem – Sigrid ja Tanel. Üks on nagu Lotte multikast see jäneseema, maailma kõige töökam. Teine kunstnikuhing. Ja kui need kaks kokku panna, no siis ikka nutad, kui vaatad neid sööke. Armsad Andra ja Kati on köögis abis. See, mis meil köögist tuleb, on ikka puhas kunst.
Ja ümberkaudsete talude peretütred, kes meil abis käivad, on suvel täiesti asendamatud,” jutustab Epp rahulolevalt.
Helina muigab, et neil on kõigil oma kired: “Epul hakkavad näpud sügelema, kui on vaja uusi kardinaid või lauad tahavad pitsilist mustrit või toolid uusi kangaid.”
“Ja siis Helina kiidab, ma olen õnnelik ja teen veelgi rohkem. Kindlasti on see üks harvaesinev haigus, mis sõrmed niiviisi sügelema paneb,” itsitab Epp.
Helina on õnnelik, kui saab midagi automatiseerida. Näiteks saavad arved või kassasüsteemis uued asjad automaatselt käima või aruanded automaatselt jooksma.
“Tegelikult oleme me puhas õpikunäide, kuidas kohvikut EI tohiks teha,” naerab Epp. “Helina tuli ükspäev meile külla, ja ütles, et see maja siin Munamäe jalamil on tühi. Mu kaasa Rauno on siit Kokemäelt pärit, elame ta vanaonu talus, aga Helinat lihtsalt tõmbab siiapoole, seepärast oli ta silma peal hoidnud siinsetel kuulutustel. Ja ta lihtsalt hakkas peale, et teeme kohviku. Me kehitasime õlgu, et miks meil seda vaja, kõigil ju on oma elud, ja ütlesime talle kindlalt “Ei!”. Meilt minnes registreerisid Helina ja Linnar  Tartu-Tallinna bussis firma ja paar nädalat hiljem värvisime siin juba seinu,” jutustab Epp.

Seda, mida kohvikupidamine tähendab, õpivad nad praegugi iga päev. “Peame kohvikut oma rõõmuks. Ma pole elus nii rasket tööd teinud, aga pole ühegi tööga ka nii palju rõõmu tagasi saanud – siin näed kohe oma töö tulemust, et oled aidanud kellegi päeva paremaks teha,” lisab geograafiharidusega, ent hoopis arvutigraafikuna töötav Epp. “Kuidagi on nii imeliselt läinud, et kõigi tugevused ja oskused klapivad hästi kokku. Ja me majaomanik Aigar! Temata meid siin poleks – ta on siia üha investeerinud ja toetab meid väga! Helina oma suure pildi haldamise oskusega on küll vahel kõige ehedam tujurikkuja, sest numbrid peavad ju ka klappima, aga enamasti on ikkagi tore. Sõbrad muidugi vaatasid meid väga kaastundlikult, kui ütlesime, et läheme Haanjasse kohvikut pidama. Helina pere on Tallinnast, kõik sõbrad-tuttavad seal, ja see teadmine, et sada kilomeetrit pärast Tallinna on maailmalõpp, no see on nüüd õnneks hakanud kaduma,” muigab Epp.

Tuttavate kartus, et siin maailma veerekese peal ei jagu külalisi ega töötajaid, oli asjatu. “Kui kõige muu – elektri, interneti ja prügiveoga on tulnud tegelda, siis nende kahe, külaliste ega töötajatega, pole iial olnud probleemi,” märgib Helina.
Ent ega naised kohvikus üksi majanda! Abikaasad, lapsed – kõik on saanud rangelt vabatahtlikult kaasa lüüa. Üksi ei teekski midagi! Epu kaasa Rauno ehitab, Helina abikaasa Linnar tegeleb kino ja digimaailmaga. Ta võlus pisikesse maakohta maailmatasemel interneti. “Ega õhu kaudu levivale internetile kino näitamist ehita. Nüüd on meil väikesest ideepojakesest tore kino kasvanud – vaatad mõnd head filmi, sööd õhtusööki ja naudid.”

Patta pääseb vaid kohalik hää kraam

Süüa tehakse Suure Muna kohvikus heast kohalikust kraamist. “Eks meil see idee sai elu sisse ka seepärast, et nägime, kui head tootjad meil siin on.  Pakume ainult seda, mida ise sööme – menüü sõltub suuresti sellest, mis toorainet kohapealt saada on. Viimasel ajal on üha rohkem taimseid toite, suvel-sügisel häid juurikaid,” räägib Epp.
Helina lisab, et alustades ei osanud nad arvata, et nii tõsiseks ettevõtluseks läheb – mõeldi, et kohvik on mõnus hobi. “Tänaseks on sellest välja kasvanud korralik ettevõte. Õnneks see tegutsemisrõõm on meil alles ja see on see, mis loeb!”

Seda hirmu, et kõik eestlased on juba Suure Muna kohvikus käinud ja sealseid roogasid mekkinud, kohvikurahval pole. Pealegi on kohe samas ju ka lätlased! “Kui esimest päeva oli piir jälle lahti, siis oli meil siin nagu rahvaste sõpruse püha,” naerab Epp. Lõunanaabreid tervitab kohvikus lätikeelne menüü. 

Menüü on Suures Munas nagu bändi ühislooming. Munapuder on seal näiteks seepärast, et Epu ja Maire ema teeb parimat munaputru ja nende pere lapsed on selle toel üles kasvanud. Koogid sisaldavad nagu koduski ikka häid maamune, võid, Nopri kohupiima ja vahukoort. “Kohvikupidamine on teinud meist väga palju paremad inimesed – me oleme väga rahul mujal kohvikus käies. Ei ole närvilised, ei ütle leti taga inimesele halvasti - lihtsalt tead, mis töö seal taga on,” tunnustab Epp.

Teadmine, mis kõik käib kohvikupidamisega kaasas, on tulnud ajapikku. “Rauno kirjutas meist raamatu, sest see on olnud üks vägev teekond. Vahest trehvab hull päev, kus metsa läheb kõik, mis sinna saab minna. Kohvimasin keeldub töötamast, kuigi leti taga on saba. Või selgub, et külmkapp on meil linnapreili – paranduses linnas töötab, aga siin maal enam ei tööta. Pidime temast loobuma, liiga pirtsakas,” jutustab Epp.

Kui omad on ümberringi, saad neilt tuge ja nii purjetab ka kõige hullem päev õhtusse. “Eks me ole siin kõik parajad perfektsionistid, põeme, kui miski läheb untsu. Kriisilahend on see, et kui ikka on täiesti üle pea, siis sügavkülmast pits handsat. Võtab klaariks. Toimetad edasi. Ja need me kiiksud! Igaühel oma! Helina paneb kogu aeg köögiust kinni ja tahab, et muusika mängiks. Ma pühin põrandaid – teisi üldse ei kõiguta, aga ma kohe ei saa, kui põrand tundub veidigi liivane,” naerab Epp.

Suur suvi oma soojaga on käes. Suure Muna perenaised on lükanud kohvikuuksed külalistele valla ning ootavad külla!

Kohvik Suur Muna
Muna-Mäe, Haanja
Tel:  +372 5866 4668
E-post: muna@suurmuna.ee

Tekst: Grethe Rõõm
Fotod:  Tiina Männe

Artiklitesarja Kohalikule tegijale VUNKI MANO on ellu kutsunud Võrumaa Arenduskeskus.
Projekti rahastatakse EL Euroopa Regionaalarengu Fondist meetme tegevuse 5.4.2. „Piirkondlikud algatused tööhõive ja ettevõtlikkuse edendamiseks” raames.