Rõuge kunstikuur pakub ägedat kunsti ja pööritab kultuurielu

“Jumal küll, teil on siin ikka nii palju kaupa, et midagi ei oska valida,” ahhetab üks külaline löödult Rõuge Kunstikuurist lahkudes. Kunstikuuri pererahva Lya Veski ja Annika Kevvai sõnul on see külaliste tavaline reageering lisaks sellele, et kõik imestavad justkui ühest suust selle üle, kuidas saab Kunstikuur olla seest suurem kui väljast.

Tegelikult saabki. Kui sõita Rõuge südamest läbi, on võimatu mitte märgata rootsipunast maja, mis kannab uhket nime Kunstikuur. Kuraditosin aastat tagasi, kui Lya ja Annika koos hakkajate naistega sellega tegelema hakkasid, oligi see sõna otses mõttes kuur, kus oli kunagi tegutsenud kokkuostupunkt ning keldris hoidis kohalik piimameierei eelmise vabariigi aegu oma piimatooteid.

Toona hakkasid Rõuge käsitöönaised otsima kohta, kus saaks müüa oma tooteid. Silma jäi juba aastaid tühjana seisnud kuurilaadne ehitis, millest siis Rõuge naised õhinal kinni haarasid. Soov oma pesa järele oli sedavõrd suur. Ettevõtlikud naised koristasid hoone ära, viskasid minema veel ka kokkuostu ajast jäänud kotid kontidega, mis oli hirmutanud hoones kolanud lapsi ning juba esimesel aastal panid naised oma näputöö sinna müüki.

Annika sõnul oli algselt plaanis teha kuuri ainult müügilett, kuid piltlikult öeldes hakkas maja kasvama koos naiste ideedega. Kokkuostu ruumidesse planeeriti kangasteljed, keldrist kujunes välja Moosikelder, kus hakati müüma kohalike talude moose, millele tõsi küll ametnikud aeglasema käigu peale tõmbasid. Ühesõnaga, plaanid olid suured. “Unistustel on aga kombeks täituda ja nüüd on meil kõik see, millest me kunagi unistasime, ka päriselt olemas,” ütles Annika.

Nüüd, see tähendab tänavune kevad, oli Kunstikuuri jaoks tõesti märgiline - täitus naiste kauane unistus ning Leader programmi toel läbis Kunstikuur põhjaliku renoveerimise. Kohati oli renoveerimine isegi nii põhjalik, et kunded heitsid ette, et mis kuurist me nüüd enam räägime. Kuid praegu on kuur selline, et erinevaid õpitubasid saab teha aasta ringi, majja toodi vesi, mis omakorda tähendab, et maja pererahvas ei pea suuri veekanistreid enam käe otsas tassima. Ja endise kuuri hõng on ikka majas sees - nii lasid naised kuuri ühe osa soojustada ainult väljast ja sisse jäi sama vana laudis, kusjuures perenaised keelasid ehitajatel isegi vana tolmu laudadelt maha pühkida. “Niimoodi jääb vana lõhn majja sisse,” põhjendas Annika.

Pigem kultuurikuur

Kunstikuuris on müügis peaasjalikult Võrumaa käsitöö ning oma toodangu on müüki toonud 72 käsitöömeistrit. Kuid võib öelda, et pigem on käsitöö müük kunstikuuris isegi teisejärguline. Toimuvad ju seal erinevad töötoad, näitused ja kontserdid. Varem oli töötubadega raske, kuna kunstikuur toimis vaid suviti, kuid siis on kohalikul rahval kole kiire. Nüüd, mil majas saab tegutseda aastaringselt, seda muret enam pole ja juba ootavad järjekorras viltimise, keraamika ja laastukorvi töötoad. Lisaks eraldi näitustele on terve maja Annika sõnul üks suur näitus, kus näitusele sarnaselt saab end mõnusalt tunda. Võib panna mängima vana vinüülplaadi, kiikuda kiigel ning imetleda rahus meistrite näputööd. Kui pererahval juhtub kohvipaus olema, kutsutakse ka kunded kohvilauda. Kunstikuuris toimuvad ka kontserdid ning Annika sõnul on nende nö muusikasaadikud Tuulikki Bartosik ja Mari Kalkun, kes toovad oma tuttavaid kuuri musitseerima.

Tegemist on Annika sõnul mõnusate väikeste kontsertidega, mis võetakse publiku poolt ülisoojalt vastu. Huvitav on ka asjaolu, et kuuris on käinud esinemas mitmed praegused nimekad artistid enne seda, kuid nende tähed täies valguses Eesti muusikaskeenel särama lõid. Näiteks Kristiina Ehin enne Naisi Köögis ja Eeva Talsi enne seda, kui veel Curly Strings’i olemaski polnud.
Kõigele eelöeldule lisaks tegutseb Kunstikuur ka kui infopunkt - turistid tulevad teejuhatust küsima ning kohalikud inimesed ja suverõugekad astuvad läbi niisama jutlema ning infot vahetama.

Elamus kangastelgedest

Nagu öeldud, on kunstikuuris olemas ka kangasteljed ja pererahvas lubab oskajatel naistel seal täitsa ise majandada. Lya ja Annika on viimasel ajal täheldanud, et järjest rohkem noori naisi huvitub kangastelgedel kudumisest. “Meil sai hiljuti üks noor tüdruk oma esimese vaibaga maha ja tema sõnul oli see talle suurem elamus kui benji-hüpe,” tõi Annika näite. 

Moosikeldris on müügis kohalike talude toodang, nagu näiteks munad, kasemahlad, kuusevõrsemoos jne,  mis on VTA poolt tunnustatud tegijate valmistatud. Ja nagu perenaised ütlesid, meeldib eestlastele toit ning ka Moosikeldris pakutu on kunstikuuri klientide üks lemmikkaupu.

Rõuge Kunstikuuri kohta saab rohkem lugeda nende Facebooki lehelt ja siit.