Kolotsi juustugurmee paari argise lisandiga

Kolotsi mahetalu kitsed hoiavad elu tasakaalus - kui ajad on valitseva viiruse tõttu segasemast segased, kinkisid nemad oma pererahvale muretu poegimisaja. “Nagu kellavärk! Kõik talled sündisid hommikul kella 9-11 vahel, ei mingit öösiti laudas käimist,” rõõmustab talu perenaine Merle Leibur. Kitsetited on nunnumast nunnumad, hea tuju tekitajad.

“Kui muremõtted tahavad võimust võtta, istun lauta maha, loomad sagivad ümber ja ongi väga hea olla. Praegune aeg ei hellita - oma ärimudelit luues arvestasime, et kui langus on 50-60 %, tuleme toime. Seda, et sektorilangus on 100 %, normaalsetel aegadel ju ette ei tule,” arutleb Merle.

Kolotsi talu perenaine Merle Leibur.

Haanja looduspargi maadel 2012. aastast tegutsev Kolotsi talu toodab hõrku kitsejuustu. Oma talus kasvavate kitsede piimast. Mahedalt. Peamiselt restoranidele-hotellidele. Poest Kolotsi talu juuste osta ei saa, küll saab neid talust tellida. Loomapidamine on olnud Kolotsi talus mahe 2014. aastast. Tänavu kevadest on mahe ka juustutootmine. Mahetootmine pole Merle sõnul mitte niivõrd ärilise eesmärgiga, vaid pigem eluviis, mis hõlmab endas ka loomade heaolu ja loodushoidu.
“Ise talu pidamine on väga palju avanud mu silmi. Oskan hinnata, kui palju tööd on millegi taga. Kui olin lihtsalt tarbija, polnud sellest mingit aimu - kilo juustu oli lihtsalt kilo juustu, küll erineva maitsega, mõni odavama, mõni kallima hinnaga,” märgib Merle.

Seda teekonda, mis tuleb läbi käia juustu tegemiseks, oskasid Hispaaniast Haanjamaale Kolotsi tallu kolinud Merle ja Mart kümmekond aastat tagasi vaid aimata. Merle unistas toona elust maal, perega koos toimetamisest ja ise tegemisest - see osa maaelust meeldib talle siiani. Maamajanduses ja toidutootmises valitsev suhtumine, et toitu tuleks toota üha odavamalt, oli aga ebameeldiv avastus. “Odavamaks saab minna loomade heaolu arvelt. Seda me ei taha ega ka tee!”

Hispaaniast Haanjamaale Kolotsi tallu kolinud Merle ja Mart kümmekond aastat tagasi vaid aimata, et nende pere lemmikloomadeks saavad kitsed. 

Nii saavad Kolotsi talu kitsed olla kitsed: käia õues, valida ise, mida nad söövad. Närida heina või puukoort võsast. Talled kasvavad paar esimest elukuud ema juures, nii õpivad nad sööma ja karjas käituma. Kolotsi talus toimetatakse loodusega ühes rütmis.
“Kui järgin looduse rütmi, pole jaburaid asju olemas. Ei loomapidamises ega ka enda elus. Arvasin vanasti ikka, et olen sündinud vales kohas, igatsus päikese ja sooja järgi oli nii suur. Elasime aastaid Hispaanias, ja sain aru, et küsimus on minu valikutes, mitte milleski muus. Nüüd on nii, et talvel puhkame, suvel töötame. See, kui looduse rütmi ei arvesta, tekitab stressi. Talvel puhkad. Suvel on heldelt energiat, päikest - läed ise ka õide, mitte ei väsi ära,” jutustab perenaine.
Nii lähevad Kolotsi talu kitsed jõuludest kollektiivselt dekreetpuhkusele, nii et kogu talu saab kuni tallede saabumiseni puhata. Kevadel saab taluelu koos talledega jälle hoo sisse.

Perenaine hoolitseb kitsede, peremees meierei eest

Kolotsi talus on 40 lüpsikitse. Seitse aastat käis Merle iga päev lüpsmas. Hommikuti kaks tundi. Õhtuti kaks tundi. Nüüd saab ta laudas käia pühapäevahommikuti, teistel päevadel käib abis töötaja. “See praegune aeg on kummaline. Eks me hakkama saame ikka! Juust ju on pika valmimisajaga ja säilib. Liikumispiirangud meid ka ei vaeva - oleme mõlemad Mardiga töötanud kodus aastaid, liha-piim-munad tulevad oma talust. Laps õpib praegu kodus, ta saab hästi hakkama. Peamine mure on töötaja palk ja teadmatus, mis me ettevõttest saab,” arutleb perenaine. “Aga nagu varem, on ka nüüd talul kõik arved ja kohustused makstud. Me ei püüa praeguseid ajutisi raskusi teiste kaela veeretada.”

Pausile taluelu valitseva olukorra tõttu panna ei saa. Kitsed ootavad süüa ja lüpsmist, juust tegemist. Kui väiksena loomaarsti ametist unistanud Merle toimetab loomadega, siis Mardi kuningriik on meierei. “Mart on õppinud arstiks, keemia ja mikrobioloogia on tema teema - nii on enamik me juustudest tehtud me enda välja töötatud retseptide järgi. See teeb meid eriliseks, annab juustule isikupärase ja ainulaadse maitse,” märgib Merle.Kuigi kitsas ja keeruline, on praegune aeg on siiski millekski ka hea - uue juustu loomine nõuab aega. “Me kanad olid vanasti ikka väga prisked, sest said selle juustu, mis välja ei tulnud, endale. Nüüd saavad rohkem muud sööta, aga eks selle uue katsetamisega ole nii, et kui lähebki nässu, siis päris raisku ei lähe talupidamises midagi!”

Kolotsi talu peremees Mart. 

Merle lemmikjuust on laagerdunud kitsepiimajuust, mil nimeks “Kolotsi kuninganna Merle”. Ja Mardi lemmik on “Kolotsi prints Eduard”. Endanimelist juustu meistril pole, kõik hää kraami pühendab ta teistele. “Oleme mõelnud, et aastas võiks kaks uut juustu tulla. Praegu on aega nende uutega tegelda.”

Argise päeva rahulik võlu

Oma talus toimetades pole hirmugi, et päevad oleksid sarnased nagu herned kaunas. “Eks toimetused on ikka päevast päeva samad - söötmine, lüpsmine, juustutegu. Aga kitsedega pole karta, et hakkaks igav - nad on suured suhtlejad!” räägib Merle ja jutustab, kuidas paar aastat tagasi kuivatas põud kõik ära, ka Haanjamaa kuplitevahelised niiskemad lõigud. Seda, et seal peidavad ennast mudamülkad, ei teadnud pererahvas ega kitsedki. Nii kuulis Merle ühel õhtul hädakisa.
“Kitsed on jutukad, ja neil on hästi eristatavad märguanded - ühega kutsuvad poegi, vahel jutustavad sõbralikult niisama, aga kui appi hüüavad - selle tunned kohe ära!” Kohale tormanud perenaine nägi piraka mudamülka keskel kaht üha sügavamale mudasse vajuvat kitse. “Ega seal mõtlemiseks aega olnud - riided seljast ja läksin järele! Ühe roika sain ka kaasa haarata, et kui ise vajuma hakkan. Sain kuidagi kitsed nii servani nügida, et Mart sai sarvedest kinni ja tõmbas välja. Ega see ülemäära mõnus ole, kui saad aru, et põhja pole - nagu vaakumiga tõmbas.”
Õnneks on argipäev enamasti tüüne. “Ega kogu aeg tohigi sekkuda! Vahel on vaja lihtsalt olla - vaadata ja nautida, sest elu sätib ennast ise imeliselt,” naerab Merle, kui jutustab kanaemast, kes sättis end hauduma laudapealsele. Haudus ja ühel kenal päeval seisid tibud koos mammiga kenasti üleval rivis, ainult üks õnnetuke oli alla kukkunud. “Otsisin redeli, upitasin ta teiste juurde üles tagasi. Alles siis, kui kõik sealt alla potsatasid ja üks tibu pidi mu rumaluse pärast seda kaks korda tegema, taipasin, et alati ei pea tormama.”
Seda tarkust hoiab pererahvas mõttes ka praegu. Nii oodatakse ja vaadatakse, mis majanduses toimub, et siis õigel hetkel vajalikud sammud astuda.

 

Kuniks Kolotsi talu imemaitsvaid juuste restoranides mekkida ei saa, naudi neid kodus! Juustu saab tellida Kolotsi talu veebikodust: www.kolotsitalu.ee

Kolotsi Talu
Vastseliina 65257
FB Kolotsi Talu
Tel:  +372 5333 8895
E-post: merle@kolotsitalu.ee
 

Tekst: Grethe Rõõm
Fotod: Heikki Avent ja Andres Teiss

Artiklitesarja Kohalikule tegijale VUNKI MANO on ellu kutsunud Võrumaa Arenduskeskus.
Projekti rahastatakse EL Euroopa Regionaalarengu Fondist meetme tegevuse 5.4.2. „Piirkondlikud algatused tööhõive ja ettevõtlikkuse edendamiseks” raames.