Reisitrajektoor kaardil

Võromaa om üts ummamuudu kotus, inemise kõnõlõsõ eesti keelest tõistmuudu kiilt ja aig lätt tan mäki, järvi ja mõtsu vaihel kah hoobis tõistmuudu – aigu om! Põlitsõ võrokõsõ, kiä omma tan maanukan hajevil taloden elänü hulka põlvkundõ üttejärge, om harinu umma ello esi elämä ja pedävä kombit. Tarkus ja tiidmise om saadu edevanõmbide käest, külä ja elo oppasõ kõrrast manu, a tasakaalu tulõ hoita vana ja vahtsõ vaihel, et ilm uppi es lännü.
Võrokõnõ hoit ja avvustas luudust hindä ümbre – maast ja mõtsast saa jo söögikraami, minkal om uma mekk. Mõtsalda mõista-ei kuigi ellä ja taloelämisen piäsi iks mõni eläjäkene olõma. Iho ja henge harimises om kõgõ parõmb kotus savvusann.
Võrokõsõ kuraasi ja vigurist juttu kuulõt sääl, kon om pido, a pidopaiga lövvät üles lõõdsapilli mängmise vai lauluhelü perrä.
Võrokõisi elost-olõmisest ja ilmapildist saat inämb teedä, ku tulõt Võromaalõ ja kaet esi perrä.


Võrumaa on üks omamoodi kant, inimesed kõnelevad eesti keelest teistmoodi keelt ja aeg kulgeb siin küngaste, järvede ja metsade vahel ka hoopis teistmoodi – aega on!
Põlised võrokesed, kes on siin maanurgas hajali taludes elanud palju põlvkondi järjest, talitavad oma harjunud tavade järgi. Oskused ja teadmised on saadud esivanematelt, kogukond ja elu ise annavad tarkust juurde, aga tasakaalu tuleb hoida vanade ja uute kommete vahel, et elujärg ikka hea püsiks.
Võrumaa inimesed hoiavad ja austavad loodust – maast ja metsast saab ju söögi, millel on just sellele kandile omane maitse ehk uma mekk. Mets oma rikkustega aitab aastaringi toime tulla ja maaelamises on ikka loomi peetud. Talu juures olev suitsusaun on parim paik nii hingele kui ihule.
Võrokese kuraasi ja krutskilist juttu kuuled seal, kus peetakse laata või pidu, aga peopaiga leiad üles lõõtspilli mängu või lauluhäälte järgi.
Võrokeste elust ja maailmapildist saad rohkem teada, kui tuled Võrumaale ja näed kõike ise oma silmaga.