Reisitrajektoor kaardil

Võrumaale sööma – uma mekk ootab

„Kohalik toit – see on ajalugu, traditsioonid, pärimus,” õhkab Kadri Karu, kes on ühes oma õe, Triinu Guerriniga, võtnud kohaliku toidu oma südameasjaks. See tähendab, et õed korjasid aastaid pärimust ja retsepte, käisid mööda arhiive ja koduloomuuseume, et saada aimu, mis see Võrumaa kohalik toit siis ikkagi on. Vastseliina kandis oma ema ja vanaema köögi peal üleskasvanuna on sõnad „kohalik” ja „traditsiooniline” Kadri geenireas. Miski, mis nüüd kindlalt ja tugevalt maa külge ankurdab ja annab kindluse ajada oma asja.„See on midagi, mida ma väiksena ei mõistnud, ent mis nüüd on mulle täielikult kohale jõudnud – ennekõike on kohalik toit kohalik tooraine, kohaliku tootja käest,” ütleb Kadri. „Minu jaoks on väga suur vahe, kas ma kasutan oma magustoitudes suures tehases toodetud kama või kohalikku, Urvaste kama.Nii et ei ole üksta kama kõik”, lisab ta muiates. Just Urvaste kama on üks neid Võrumaa maitseid, mis on saadaval üle Eesti ja mis on kuulsaks teinud terve piirkonna. Vanas Urvaste koolimajas valmistataval kamajahu on just selline, mis vastab Kadri arusaamale kohalikust toidust. „Seal on kõik paigas – see on valmistatud käsitsi, seal on kogukonnamõõde ning seal on traditsioon”.

Kaubavahetus parkimisplatsil

Kõigi nende teadmiste ja tõdemuste pealt sündiski õdedel idee teha kohaliku toidu catering „Võrumaa maitsed”. Et Võrumaa maitseid ka pakkuda on õdede nimekirjas 20-30 kohaliku toidu tootjat, kellega neist kümnega on nagu õed ise ütlevad „püsisuhe”. Näiteks toob Kadri küpsetamiseks vajaminevad jahud leiva, kookide ja karaski jaoks nii Sõmerpalust Kärgula külas asuvast Loona talu veskist kui ka Haanjamaal Ruusmäel tegutsevast Aado talust. Ent asi pole üksnes kohaliku kasutamises ja tarbimises, Kadri sõnul on see midagi palju enamat: kohalik on üldjuhul üsna mahe, see on ökonoomselt ja loodussõbralikult toodetud ning sellega kaasneb isiklik lähenemine pealekauba. „Mul on kõikide toidutootjatega nii, et kui mulle juba meeldib see inimene ja see mõtteviis, kuidas ta oma asja teeb, siis tuleb toit ka maitsvam,” räägib Kadri. Tema jaoks ongi kõik toiduga seotu väga subjektiivne ning isiklik. „Mulle meeldib see mõte, et ma tunnen oma tooraine tootjaid, et ma helistan neile, räägime maast ja ilmast et ma saan oma kauba naljakast kohast kätte – näiteks kuskil suvalisel parkimisplatsil. Ja kui ma tean, et toore on samamoodi käsitöö - ise kasvatavad, kiviveskis jahvatavad, siis see ongi see mingi kätesoojus, mis on tootes sees”. Just neil põhjustel oleks Kadril enda sõnul väga vastuoluline öelda, et jah, ma teen kohalikku cateringi aga minu leivad pole kohalikust jahust küpsetatud.

Kirurgist juustumeister

Ent kohalik toit pole Kadri sõnul üksnes eelmistelt põlvede pärand kaerakilest ja tangupudrust. „Seda ka, aga tähtis on omaks võtta ka uut,” rõhutab Kadri ning toob näite:„Meie kasutame oma toitudes väga palju võrseid, aga ka kitsejuustu”. Kuigi need pole tema sõnul kuidagi Võrumaa ega Eesti traditsioonilised söögid, ei tähenda see seda, et need tuleks nimekirjast välja lülitada. „Kui sa tahad ja oskad sellest häid toite teha ja sul on olemas ka hea tootja, siis tee seda ja ütle, et see on kohalik,” selgitab Kadri. Tema sõnul Võrumaal kitsejuustu tootjaid jagub. Tema enda suur lemmik on Kolotsi talu, kus varem kirurgina töötanud perepea valmistab nüüd mahedat kitsejuustu. Lihatoodetest eelistab Kadri kasutada kas Saunamaa suitsuküülikuid või Mooska talu suitsusauna sinki.

Kus see Uma Mekk on?

Kõik see ongi Kadri jaoks uma mekk ehk võrumaine aus kraam. Ent Uma Mekk on ka Võrumaise toidu kaubamärk, mis annab toidutegijale kindluse, et tegemist on kohaliku tooraine või tootega ning tarbijale teadmise, et pakutav toit on kohalik. Kadri, kes on ka ise Uma Meki asju eest vedanud nendib, et pigem on Uma Mekk siiski toodete kaubamärk. „Hetkel on see tõsine probleem, et turistid tulevad Võrru ning küsivad, et kust neid Uma Meki sööke siis saab? Aga kahjuks pole sellist kohta, kus oleks suur silt, pole neidki kohtigi väga, kes üleüldse Uma Meki toite igapäevaselt pakuks,” on Kadri aus. Tehes ka oma MTÜ Piiri Köök alt kohaliku toidu koolitusi kohvikupidajatele kuuleb ta ka tihti argumente, miks pole kohvikutes Uma Meki menüüd: „Nad ütlevad, et see pole kättesaadav, et see on kallim, et kvaliteeditase on erinev,” loetleb Kadri ja lisab: „ See on õige ja pole ka, sest minu arvates on hetkel pigem küsimus selles, kas me väärtustame kohalikku või mitte”.
Kust siis aga ikkagi kohalikku, seda uma mekki saada, kui oled juba Võrumaale jõudnud?
Üks võimalus on otsida Võru suurematest poodidest Uma Meki kaubamärgiga tooteid. Kindlasti on riiulitel olemas Pühajõe pruulikoja kesvamärjukesed, Loona talu veski jahud, Taarapõllu mahekrõpsud ja Nopri Talumeierei tooted. Mooska suitsuliha, Kolotsi ja Mängli kitsejuustude, Palvemaja küülikuliha ning muude hõrgutiste saamiseks tasub aga külastada tootjate kodulehti ning nendega otse ühendust võtta. Kui on õnne ning pererahval võimalust võite saada lisaks heale kraamile ka ühe väike-ettevõtte tutvustusringkäigu. Kui tahta aga Uma Mekist osa saada restoranides, siis tasub oma reis Võrumaale plaanida just aprillis või oktoobris, siis toimub Uma Mekk kohvikute ja restoranide nädal, mil enamus Võrumaa kohvikuid pakub Uma Meki menüüd.